30.08.2008

Niisiis, nagu öeldud, seisime "kaunil" Türgi piiril 16tundi ja üle piiri saime kell 6. Ma võin täitsa ausalt öelda, et nii valusad ja väsinud pole mu silmad veel kunagi olnud. Kohe pärast üle piiri saamist hakkasime otsima parklat, kuhu unele saaks heita, aga see oli pea võimatu, sest vahetult peale piiri neid lihtsalt ei olnud, või oligi, siis olid mingid prügihunnikud. Lõpuks kui olime pea kinnisilmi ligi 50km Bulgaarias ära sõitnud, leidsime mingi parkla, kuhu olid ka mõned teised piiril seisnud autod end parkinud. Seal magas Viktor 2,5 tundi, ma ei mäleta, palju ma magasin, aga tunduvalt vähem, sest esiteks oli autos nii palav ja teiseks pööras Viktor lõpuks lihtsalt ära. See on tegelikult täitsa arusaadav, sest me ju ometi passisime 16h järjekorras, kus lõpuks keegi enam autot välja ei suretanud, ja siis me hingasime endalegi märkamatult sisse seda tohutut heitgaasi hunnikut, mis kõikidest nendest autodest tuli (lõpuks oli ju vähemalt 4rida autosid). No nii. Viktor pööras ära sedasi, et natuke aega peale seda, kui olime uinunud, ärkas Viktor ja äratas ka minu, öeldes paaniliselt, et auto ei lähe käima .. aga kui ma vaatasin ta kätt süüteluku juures, avastasin, et tal pole võtitki käes :D:D, rahustasin ta maha ja ta jäi uuesti tukkuma. Mina aga hakkasin muretsema, et äkki auto ei lähegi käima.. ja siis hakkasin autot koristama, sest see ei näinud kõige kenam välja. Vahepeal kui Viktorit kiikasin, ärkas ta järsku ja vaatas mulle silma - aga te ei kujuta ettegi, millised nägid välja ta silmad - need oleks olnud nagu mingi vampiiri omad - ta silmad läikisid, ja need olid tunduvalt suuremad, kui tavaliselt. Midagi ta ei lausunud, palusin tal edasi magama jääda ja koristasin edasi. Igatahes ehmatas see mind veel enam. Ma ei tundnud teda enam ära. Lõpuks kui ta üles ärkas, rääkisin talle, mis vahepeal juhtunud oli ja ta ei mäletanud asjast midagi.. kuigi palusin tal edasi magada, sest ta oli omadega täitsa läbi, sõnus ta aina, et tahab türklastest ennem piirini jõuda. No nii me siis asusimegi teele(9.30). Vahepeal käisime ühes toidukohast läbi. Tellisime endale eined, viidates näpuga piltide peale... aga nad polnud vist harjunud, et pildi pealt asju soovitakse, niisiis kutsuti keegi kolmas, kes oletatavalt pidi oskama neid hamburgeri taolisi asju teha. Lõpuks ei tulnud need ikkagi nii välja nagu pildid peal, aga savi see.. ei tahtnud seal süüa- nii ebameeldiv õhkkond oli, ja läksime autosse sööma. Terve parkla ja haljastusala oli neid nõmedaid türklasi täis.. kui olime oma einega üsna lõpetamas, tuli mingi türklane (naine) - ta lamas ennem muru peal meie auto ees - ja hakkas midagi karjuma oma maa keeles, aga loomulikult ei mõistnud meie tema jutust midagi, kätega vehkimisest oletas Viktor, et meie oleme oma auto tema autole liiga lähedale parkinud. Igatahes läks Viktor suht närvi, sõi ruttu oma eine ära ja hakkas tagurdama, aga kõik see segadus, hajutas ta keskendumist. Ja siis käis pauk ... me olime sõitnud otsa tutt-uuele nii miljon krooni maksvale mersule. Viktori sõnul ei vaadanud ta oma küljepeeglit, mistõttu tagant mööda sõitev auto märkamata jäi. Ühesõnaga. Pidasime siis auto kinni ja sealt hüppas välja kõigepealt noor mees, siis paar tema kaaslast ja siis tema isa. Noor mees hakkas täiega karjuma, ja mina igatahes juba mõttes mõtlesin, et kas ma jõuan siit elusana koju. Kui asi juba peaaegu kakluseni läks, siis rahustas isa oma poja maha, sest tegelikult olime me sõitnud (JUMAL TÄNATUD) kõigest mersu kummi vastu(ratas oli välja pööratud) ja ühtki kriimu autol polnud.. poeg siis mõtles ja uuris ja uuris oma autot, ning lõpuks lubati meil minna. Ja enam me end tagasi ei hoidnud, tahtsime võimalikult kiiresti piirini jõuda, ja km/h muudkui kasvas... Bulgaaria KÕIK tanklad oli neid fkn türklasi täis - ma ausõna vihkan neid. Tegime siis kiirelt ja jõudsime Bulgaaria - Serbia piirile kell 12.00 - seal pidime seisma kõigest kuus tundi. Seega edasi saime hakata sõitma kell 18.00. Järgmine riik oli Serbia - see maa oli võimas oma mägede poolest.. mäed sarnanesid Türgi omadega.. aga nüüdseks olime juba mägedega harjunud.. kui välja arvata see, et piirded oli kas puru või täiesti ära roostetanud, see oli nagu natukene paha, sest kuristikku väga ei tahtnud lennata. Serbia - Ungari piirini jõudsime kell 22.11. Piiri ääres meile paistev vaade meid väga ei rõõmustanud - järjekord oli ligi 5km pikk. Seekord otsustasime küll otsa ringi pöörata ja läksime lähimasse tanklasse magama. Lihtsalt ei oleks suutnud jälle ilma magamata sellist järjekorda üle elada. Head und.