Hakkasime hommikul kell 8.20 liikuma ja kihutasime aina edasi kodu poole. Poola-Leedu piiril käisime veel mõnd hetke jäädvustamas.
Lätis tankisime end Neste tanklas, ning seal kohtasime Eesti numbrimärgiga autot, ja hakkasime auto omanikuga kohe ka juttu puhuma - te ei kujuta ettegi, kui hea oli rääkida kellegagi EESTI keeles. See oli võrratu :)No olgu, see selleks, sõitsime siis edasi, vahepeal käisime jälle pildistamas, ma usun, et ühte võrdlemisi tuntud pinki natuke enne Eest-Läti piiri. :)
Peagi jõudsimegi Läti-Eesti piirini. Siis oli õues juba päris pime. Mõtlesime, et läheme Hesburgerisse.. seal sõime korralikult kõhu täis - ja muide, telekast tuli sellel ajal veel CSI - (Eesti kanalid olid) nii, et kell pidi olema kuskil üheksa paiku. No olgu.. sõitsime siis edasi.. Väiksed peatused olid küll, aga üldiselt kihutasime ikka kodu poole. Ja kui jõudsime Eesti keskpunkti- Paidesse, oli juba selline kohutav uni, et otsustasime ühe tanklasse, rekkameeste kõrvale magama jääda. Viktor rääkis pärast ärkamist mulle, et vahepeal ärkas ta üles ja ehmatas - tõsiselt ehmatas - et rekka sõidab meile otsa (nimelt oli meie vastas kaks rekkat, mille ju
hid magasid) :D:D. Heitgaasid andsid ikka veel tunda. Ühesõnaga magasime mõned tunnid ja varavalges asusime jälle teele. Seekord sõitsime siis lõpuni välja. Jõudsime koju heitsime unele. Terve järgmise päeva magasime maha ja siis taastus elu normaalne rütm.Kogu reisi marsruut oli järgmine(väiksemate kohtadega):Sonda-Rakvere-Pärnu-Ikla- Riia- Bauska - Panevežys- Kaunas- Bialystok- Lublin- Rzeszew- Prešov- Košice- Miskolc- Budapest - Novi Sad - Belgrad- Niš -Sofia - Plovdiv - Edirne - Istanbul(
PILDIL)- Izmit - Bilecik (PILDIL) - Kütahya - Dinar - Burdur - Antalya(teistmoodi Alanya) - Silifke/Tasucu (sadamaküla)(PILDIL) - Ja tulime sama teed pidi tagasi.
Küprose piirist jäi puudu ütleme nii 100km... kahju, aga mis teha. (ja riikide järgi) - Eesti-Läti-Leedu-Poola-Slovakkia- Ungari-Serbia- Bulgaaria-Türgi-Bulgaaria- Serbia- Ungari- Slovakkia- Poola- Leedu- Läti- EestiReis kestis 24.08.2008- 01.09.2008 (nädal aega) ja see läks maksma meile masendavad ligi 30 000 krooni .aga me ei heitnud meelt .. järgmised nädalad olime ametis endale töö ja korteri otsimisega ja elu läks edasi... Kahe nädala pärast olime omadega taas järje peal.Aitäh kõigile, kes viitsisid lugeda, ja kes huvi tundsid.
Seekord saime päris korralikult magada, ei olnud palav, ega midagi. Tegime isegi endale ilusti voodi ära (viimased korrad otsustasime niisama istme peal magada). Hakkasime liikuma kell 9.30 ja seekord oli järjekorra pikkus piiril 3km, ehk 2km vähem kui enne magama jäämist. Seisime piiril 9.30 - 13.25. Kui üle piiri saime kihutasime aina edasi. Ungari oli viimane riik, kus pidime neid türklasi nägema, sest sealt riigist lahknesid meie suunad, nemad võtsid suuna Saksamaale ja meie suuna Eestisse. Läksime läbi Budapesti, sest läbi selle suure linna läks kiirtee ja see oli ainus võimalus kiiremini kodu saada :) Tee oli tuttav, ka ennem tulime seda mööda (kuigi siis sattusime Budapesti tipptunnil ja jäime ummikusse - 2h) Seega tuli vaid sõita ja sõita, sest meil oli, ausõna, kõigest nii kopp ees kui vähegi olla sai, see oli vist ka põhimäärajaks selles, et me ei peatunud kordagi, et ringi vaadata või midagi fotoka abil jäädvustada. Kimasime aina edasi. Läbisime Ungari, Slovakkia(väike riik, kõigest mingi 100 km lai) Poola. Ja magama jäimegi Poola, sest magada oli ka natuke vaja. Und
Niisiis, nagu öeldud, seisime "kaunil" Türgi piiril 16tundi ja üle piiri saime kell 6. Ma võin täitsa ausalt öelda, et nii valusad ja väsinud pole mu silmad veel kunagi olnud. Kohe pärast üle piiri saamist hakkasime otsima parklat, kuhu unele saaks heita, aga see oli pea võimatu, sest vahetult peale piiri neid lihtsalt ei olnud, või oligi, siis olid mingid prügihunnikud. Lõpuks kui olime pea kinnisilmi ligi 50km Bulgaarias ära sõitnud, leidsime mingi parkla, kuhu olid ka mõned teised piiril seisnud autod end parkinud. Seal magas Viktor 2,5 tundi, ma ei mäleta, palju ma magasin, aga tunduvalt vähem, sest esiteks oli autos nii palav ja teiseks pööras Viktor lõpuks lihtsalt ära. See on tegelikult täitsa arusaadav, sest me ju ometi passisime 16h järjekorras, kus lõpuks keegi enam autot välja ei suretanud, ja siis me hingasime endalegi märkamatult sisse seda tohutut heitgaasi hunnikut, mis kõikidest nendest autodest tuli (lõpuks oli ju vähemalt 4rida autosid). No nii. Viktor pööras ära sedasi, et natuke aega peale seda, kui olime uinunud, ärkas Viktor ja äratas ka minu, öeldes paaniliselt, et auto ei lähe käima .. aga kui ma vaatasin ta kätt süüteluku juures, avastasin, et tal pole võtitki käes :D:D, rahustasin ta maha ja ta jäi uuesti tukkuma. Mina aga hakkasin muretsema, et äkki auto ei lähegi käima.. ja siis hakkasin autot koristama, sest see ei näinud kõige kenam välja. Vahepeal kui Viktorit kiikasin, ärkas ta järsku ja vaatas mulle silma - aga te ei kujuta ettegi, millised nägid välja ta silmad - need oleks olnud nagu mingi vampiiri omad - ta silmad läikisid, ja need olid tunduvalt suuremad, kui tavaliselt. Midagi ta ei lausunud, palusin tal edasi magama jääda ja koristasin edasi. Igatahes ehmatas see mind veel enam. Ma ei tundnud teda enam ära. Lõpuks kui ta üles ärkas, rääkisin talle, mis vahepeal juhtunud oli ja ta ei mäletanud asjast midagi.. kuigi palusin tal edasi magada, sest ta oli omadega täitsa läbi, sõnus ta aina, et tahab türklastest ennem piirini jõuda. No nii me siis asusimegi teele(9.30). Vahepeal käisime ühes toidukohast läbi. Tellisime endale eined, viidates näpuga piltide peale... aga nad polnud vist harjunud, et pildi pealt asju soovitakse, niisiis kutsuti keegi kolmas, kes oletatavalt pidi oskama neid hamburgeri taolisi asju teha. Lõpuks ei tulnud need ikkagi nii välja nagu pildid peal, aga savi see.. ei tahtnud seal süüa- nii ebameeldiv õhkkond oli, ja läksime autosse sööma. Terve parkla ja haljastusala oli neid nõmedaid türklasi täis.. kui olime oma einega üsna lõpetamas, tuli mingi türklane (naine) - ta lamas ennem muru peal meie auto ees - ja hakkas midagi karjuma oma maa keeles, aga loomulikult ei mõistnud meie tema jutust midagi, kätega vehkimisest oletas Viktor, et meie oleme oma auto tema autole liiga lähedale parkinud. Igatahes läks Viktor suht närvi, sõi ruttu oma eine ära ja hakkas tagurdama, aga kõik see segadus, hajutas ta keskendumist. Ja siis käis pauk ... me olime sõitnud otsa tutt-uuele nii miljon krooni maksvale mersule. Viktori sõnul ei vaadanud ta oma küljepeeglit, mistõttu tagant mööda sõitev auto märkamata jäi. Ühesõnaga. Pidasime siis auto kinni ja sealt hüppas välja kõigepealt noor mees, siis paar tema kaaslast ja siis tema isa. Noor mees hakkas täiega karjuma, ja mina igatahes juba mõttes mõtlesin, et kas ma jõuan siit elusana koju. Kui asi juba peaaegu kakluseni läks, siis rahustas isa oma poja maha, sest tegelikult olime me sõitnud (JUMAL TÄNATUD) kõigest mersu kummi vastu(ratas oli välja pööratud) ja ühtki kriimu autol polnud.. poeg siis mõtles ja uuris ja uuris oma autot, ning lõpuks lubati meil minna. Ja enam me end tagasi ei hoidnud, tahtsime võimalikult kiiresti piirini jõuda, ja km/h muudkui kasvas... Bulgaaria KÕIK tanklad oli neid fkn türklasi täis - ma ausõna vihkan neid. Tegime siis kiirelt ja jõudsime Bulgaaria - Serbia piirile kell 12.00 - seal pidime seisma kõigest kuus tundi. Seega edasi saime hakata sõitma kell 18.00. Järgmine riik oli Serbia - see maa oli võimas oma mägede poolest.. mäed sarnanesid Türgi omadega.. aga nüüdseks olime juba mägedega harjunud.. kui välja arvata see, et piirded oli kas puru või täiesti ära roostetanud, see oli nagu natukene paha, sest kuristikku väga ei tahtnud lennata. Serbia - Ungari piirini jõudsime kell 22.11. Piiri ääres meile paistev vaade meid väga ei rõõmustanud - järjekord oli ligi 5km pikk. Seekord otsustasime küll otsa ringi pöörata ja läksime lähimasse tanklasse magama. Lihtsalt ei oleks suutnud jälle ilma magamata sellist järjekorda üle elada. Head und.
On kuuenda päeva hommik.. magasime jälle vähe.. sõitma hakkasime seitsme või kaheksa paiku.. seega saime jälle neli tundi magada kuskil. Viktor mõtles, et me ikkagi ei lähe Musta Mere äärde, et kiiremini üle piiri saada. Niisiis jäi meil sõita kuskil 300-400km ringis, et piirini jõuda. Me otsustasime , et tangime autot Bulgaarias, kuna seal on bensiin kaks korda odavam.Ja piirini jõudsime me kell 12. Õigemini mitte piirini vaid piirist 9km kaugusel asuvasse parklasse, kuhu meid saadeti, sest piir oli sinnamaani ja autosi hakati piiri jaoks sättima.. algul saadeti kõik parklasse ja siis pidid kõik vähehaaval rivvi liikuma.. Et asi veel piisavalt hull polnud, ei tahtnud me auto tihti käima minna.. niisiiis pidime pärispäris palju autosid endast ette laskma, sest auto ei läinud lihtsalt käima.. ja siis seleta seda korravalvuritele... no olgu.. kui lõpuks järjekorda jõudsime oletasime, et seisame seal kaua.. aga et nii kaua... nii.. seisime kõigepealt kaks tundi ära.. ja siis avastas Viktor, et bensiini ei jagu.. aga seal oli niimoodi, et kui rivis kellestki mööda hakkasid sõitma, saadeti sind kohe tagasi.. aga bensiinijaam oli tükkmaad edasi.. niisiis saadetigi meid tagasi kui tegelikult tankima tahtsime minna.. ja Viktor sõitis oma 2km lihtsalt vastassuunas, sest muidu poleks me bensiinijaamani saanud.. :D Jõudsime siis bensiinijaamani ja siis Viktor küsis kõigepealt nagu alati, et kas Visa kaardiga saab maksta.. ja mehed siis , et saab küll jah saab.. no olgu.. tankisime siis paagi täis, et enam probleeme ei tekiks ja siis ütlesid need mehed, et selle kaardiga ei saa maksta.. ja et jama veel vähe ei olnud.. ütlesid need mehed, et sõitke tagasi linna ja võtke raha välja.. aga nad ei usaldanud meid.. ja küsisid Viktori passi.. kui Viktor selle andis , siis küsisid nad ka minu oma.. teate...seal pidid mu närvid küll üles ütlema.. kes neid türklasi ikka teab.. väga vabalt oleks nad võinud endale need passid võtta... ja üle piiri ei oleks me kuidagi siis saanud. No sõitsime siis tagasi.. küsisime kõigepealt teed politseinikult.. tema jutust ei saanud Viktor midagi aru.. märka etemini mõistis Viktor aga tumma, kes meile selgelt tee kätte näitas .. võibolla saimegi tema jutust sellepärast paremini aru, et siis ei kuulnud seda häirivat Türgi keelt.. no kui linna üles leidsimegi, siis pangaautomaati oli suht võimatu leida. Pärast pikka otsimist leidsime ka selle ülesse.. võtsime siis raha välja ja hakkasime tagasi sõitma.. jätsime auto rivi alguse lähedal parklasse ja kõndisime siis kaks kilomeetrit.. sest enam küll vastassuunas sõita ei tahtnud.. maksime raha ära .. kusjuures nad üritasid meid veel tüssata.. ennem maksime ka raha, aga nemad tegid näo, nagu me polekski midagi maksnud. Igatahes Viktor maksis ainult nii palju kui pidi ja me saime oma passid tagasi.. üks nendest kahest mehest oli selle oma haisvasse püksitaskusse pistnud.. vuh! Kõndisime siis 2km tagasi ja istusime autosse ning tagasi olime jõudnud kella kaheks. No rivi pikkust arvestades võis uskuda, et oleme seal päris päris kaua. Arvestasime välja, et tunnis liikusime 400m.. mõelge siis ise kui kiiresti me liikusime. Ühe korra Viktor riskis ka ja sõitis natuke edasi,et ühesse vahesse end pressida. Aga see oli ka ainus kord, kui me üritasime riskida. Meie ees oli mingi perekond, kelle auto välja suri.. ja siis näidati meile, et minge edasi.. ja kui ta pärast meile järele jõudis.. läks ta mendile kaebama, umbes, et meie trügisime.. ja lõpuks lasti ta rivis ettepoole. muide.. kui möödatrügimine oligi, siis mööda said ainult rekkad ja türgi väiksed autod.. milline diskrimineerimine! Aaa.. ja ma unustasin öelda, miks oli see järjekord niivõrd pikk.. Nimelt 1. oli kuu lõpp. 2. oli nädalavahetus ja mis kõige peamine nimelt türklased käivad saksamaale tööle, nagu eestlased käivad soomes tööl.. ja enamus üle piiri ootavad autod olid saksamaa autod.. ja oioi kui uhked veel audi q7 jne.. niisiiis, olid enamus mingid nõmedad türklased, kes üle piiri tahtsid saada.. ja veel üks põhjus.. kontrollpunkte, mida läbima pidi, oli nimelt neli.. ja viimane , milles kontrolliti auto numbrit, oli ainult üks.. kui teisi majakesi oli ikka neli.. siis seal kontrollis ainult üks inimene kõiki autosid.. noo nii me siis seisime.. kui algul oli elu päris kohutav.. kellegagi ei saanud suhelda.. ümberringi ainult türklased ja 40kraadi päike lagipähe..
aga hiljem.. tuli meie taha üks küll türklane, aga ta kõneles ka saksa keelt.. minu meelest oli ta üldse sakslane , aga Viktor ütleb, et ta oli türklane.. ühesõnaga.. oli väga hea kuulda lõpuks mingit tuttavat keelt.. ja me saime isegi natuke aru ta jutust.. ja elu muutus põnevamaks :) kuna vahemaad, mida me tükk-tükihaaval läbisime olid väiksed lükkasime me autot , kuigi seda ei tohiks teha, sest meil on automaatkäigukastiga auto. Ja vahepeal ma jooksin ja:D päris põnev oli :P ees ja taga olid saksa keelt kõnelevad inimesed ja elu muutus kohe paremaks :) vahepeal käisin vaatamas kui pikk rivi on .. ja see aeg tundsin kohutavat igatsust Viktori vastu ja suurt kartust, et minuga midagi juhtub.. muide.. ma pidin rääkima, milline riik on Türgi.. Olenemata sellest, et Türklased ühed suured patrioodid on (lehvitasid oma lippu igal pool, lipud olid autode klaasi peale pandud jne) ei hoolitse nad absoluutselt oma riigi eest.. majad olid lagunenud.. inimesed magasid lageda taeva all.. ja mis kõige kohutavam.. emad annavad oma lastele kilekotitäis prügi ja näitavad, et viska see sinna.. puude alla.. niisiis olid kõik kõik teeääred prügi täis.. ja ega see eriti meeldiv polnud.. kõik, mis ebavajalik, lendas aknast välja.. on see siis normaalne?? no olgu.. tiksusime seal siis kuni kella 6ni.. ma sain natukenegi magada.. aga Viktor pidi kogu aeg üleval olema.. muide.. mida lähemal piirile me hakkasime jõudma.. seda rohkem hakati piibitama.. lihtsalt, et igavusest hulluks ei läheks.. ja siis piibitati kuni jõuti kontrollpunktideni välja .. ja kuni saadi üle piiri.. muide ühe kontrollpunkti juures hakkas üks mees karjuma , et tal on pomm ja siis nägime kähmlust.. :) see sakslane pakkus meile kogu aeg seltsi.. üldse oli ta lahe mees :) no.. kell 6 saime siis üle piiri lõpuks.. pärast 16 tundi seismist.. 16 tundi.. .. to be continiued...
Ärkasime 7-8 vahel, sest mees sadamast oli öelnud, et laev väljub ka päeval kell 12. Niisiis, läksime linna, et piletiostupunkti üles leida. Eile õhtul nägin selles linnas esimest korda oma elus palmipuid.. no okei.. otsisime siis selle koha üles ja tuli välja, et laev läheb Küprosele vaid üks kord päevas ja see on keskööl. Olenemata sellest otsustasime piletid ära osta.. kui meile hakati juba pileteid andma.. tuli järsku kohale ülemus ja kutsus meid oma kabineti.. ilmselt nägi meis euroopallikke inimesi, keda tõmmata saab.Ta päris meilt aru, miks, kauaks jne me Küprosele läheme.. Kui olime kõik ära rääkinud(ka selle, et me tahame kreeka poolele minna), ütles ta, et Küprosele me võime saada, kuid siis hakkavad politseinikud meilt aru pärima, et kauaks me jääme, ja kus me ööbime.. ütles, et seda politseinikud ei usu, et me öösel autos magame ja üritas meile kolm tundi hotellipileteid pähe määrida.. (need maksid 1500krooni) Ta oli nimelt ka ühe hotelli omanik.. rääkis meil kolm tundi mingit plära, mis meid üldse ei huvitanud.. ning sealjuures ka hirmutas meid oma juttudega.. lõpuks Viktor ostis piletid ära, et me lihtsalt sealt ära saaksime. Ta oli oma arust nagu mingi jumal.. Kõik käisid ja teenindasid teda.. koristasid tema kontorit.. samal ajal kui me seal olime, mis oli minu arvates väga kummaline.. ja tõid talle erinevaid asju ja tegid kohvi jne.. Muide.. samal ajal kui ta teener ta kontorit tolmuimejaga tegi.. läks tolmuimeja kott katki ja terve tuba oli tolmu täis :D te oleksite pidanud nägema kui vihane see ülemus oli ja kuidas nad siis lõpuks kahekesi kontori koristamisega asjatasid :D Igatahes oli meil Viktoriga uskumatult hea meel, kui sealt kontorist välja saime.Pileteid me muide ei saanudki, ta ütles et tulge hiljem tagasi.. Läksime siis autosse.. Viktor vaatas mulle sügavale silma ja ütles... lähme tagasi.. ja see läks hinge.. rohkem kui midagi muud...sest see koht oli kohutav.. ja kuna Küprosel elab kohutavalt palju türklasi..olgugi, et Türgi poole peal, oletasime, et ka seal on samasugune kultuur ja elukorraldus... me lihtsalt tundsime, et ei suudaks seal elada..
niisiis mõtlesime, et läheme Vahemerre ujuma, enne kui tagasiteed alustame.. otsisime parkimisplatsi siit ja sealt, kuid lõpuks läksime ikkagi samasse linna tagasi, kus alguses olime. Tegime kiire supluse (nii 10minutit) ja panime ajama. Muide, Vahemeri on kohutavalt soolane.. kui veest välja tulime võisin juustest soola raputada.. Viktor käis korra vee all ja ta silmad hakkasid nii valutama, et terve supluse ajal ei näinud ta korralikult .. hakkasime siis tagasi sõitma.. ja me isegi ei söönud hommikust, sest tahtsime lihtsalt ära saada.. koju saada.. nii kaugel me vist ikkagi elada ei suudaks. Nende inimeste seas.. sellise kultuuri sees. Ja nii me siis sõitsimegi tuldud teed tagasi.. nüüd oli valge ja me nägime, et sõitsime tõesti
mäe ääre peal ja 2km kõrgusel.. lõpuks olin ma mägedega harjunud ja lasin end lõdvaks.. me ju saame koju tagasi.. olime maganud kõigest 4 tundi, kuid sõitsime ikkagi edasi ja edasi...tagasi hakkasime sõitma kell 11,00. Ja ohsaa kus meil oli alles tuli takus.. Viktor tahtis küll piirini välja jõuda, kuid mina mõtlesin, et kuna Must Meri jäi meie teest umbes 20 km kaugusele ei tohiks sellist võimalust käest lasta , et käime ka sealt läbi.. niisiis jäime ühte kiirteeäärsesse parklasse vahetult enne Istanbuli magama, et hommikult Musta Mere ääres käia ja siis üle piiri sõita.Olime sõitnud kella üheteistkümnest hommikult kuni kella kolmeni öösel. Kuna teed olime juba ühe korra läbi sõitnud, siis oli minul kaardilugemine vähe kergem. Täna oli muide mu kalli õe Kati sünnipäev ka :) No olgu.. tänane päev lõppes kell kolm öösel. Ja meie õudused olid alles alanud.
Oli neljanda päeva hommik. Türgi ja Bulgaaria piiril oli pood, kus müüdi taksivaba kaupa.. me küll külastasime seda(eelmine õhtu), kuid ei pidanud midagi vajalikuks osta. Magama jäime teisele poole piiri.. ehk siis Türgi poole peal. Nimelt sättisime end ühesse väiksesse
parklasse, kus peale parkimist meilt automaatidega (ja Viktori sõnul päris korralike automaatidega) aru nõuti.. kes oleme ja miks me sinna läksime.. kui kuidagi ära seletasime, et sinna ööseks tahame jääda, oldi kohe rahulikumad. Niisiis ärkasime parklas, kus oli väike pood ja mitte eriti korralik vetsu (et siis lihtsalt auk, kuhu oma häda ära teha) ja meil oli kohutavalt palav.. isegi minul.. kes ma kogu aeg külmavares olen olnud.. aga see oli ju Türgi ka.. mis siin ikka imestada. No olgu.. hakkasime
siis hommikust sööma ja.. meie ümber kogunes imelikult palju koeri.. ilmselt olid kõik kodutuid (neid oli mingi 5 või 6) ja kaks või üks olid päris suured.. mistõttu ma end liigutadagi ei julgenud.. :P Saime siis lõpuks ilusti kõhu täis ja asusime edasi teele. Kaardi pealt oli näha, et meil tuli päris palju maad sõita kiirtee peal. Niisiis otsustasime välja uurida, kuidas seal kiirteemaksu tuleb maksta.. kahjuks ei mõistnud meid mitte üks türklane.. sõitsime siis lihtsalt edasi, kuni.. tulid kiirteetõkked.. otsustasime siis ühest niiöelda aiast (mida oli sela oma 7-8)sisse sõita aga me ei saanud sealt läbi ja me ei osanud ka midagi teha..ühtegi töötajat seal ei olnud.. ja järjekord meie taga muutus juba masendavalt pikaks.. kuni .. tuli mingi tavaline inimene ja ütles, et müüb oma pileti meile 10 euroga.. nii ma siis kogusin raha kokku nii kaua kuni Viktor end koos selle mehe abiga end teise aiakese vahele ajas.. selleks tuli nimelt kogu rivi tahapoole saada.. te ei kujuta ettegi , milline segadus seal oli.. meie peale karjuti.. piibitati.. ma pidin peaaegu kokku kukkuma.. ja ega minust suurt abi Viktorilegi polnud.. suurest pabinast sõitis ta vastu seda aeda või ma ei oska seda kuidagi nimetada.. aga see oli betoonist ja tegi meie autole päris korraliku kriimu.. lõpuks kui teise aia/tõkke vahele saime.. lõime selle mehe antud pileti läbi ja pääsesime edasi.. üks tõke oli läbitud. Sõitsime aga edasi.. muud üle jäänud, sest midagi muud me niikuinii teha ei osanud.. tuli järgmine tõke.. ikka ei olnud me aru saanud, kuidas see kiirtee eest maksmine seal käib. Läksime siis jälle sinna aia vahele ja jälle ei saanud läbi.. kuni eespool jäi üks auto seisma ja lõi oma pileti läbi.. jälle olime pääsenud.. see abivalmis inimene ei küsinud raha ega midagi.. heast südamest ta aitas meid.. ja me tänasime teda kogu südamest... siis hakkas Viktor asjale pihta saama.. sisseminekul tuleb võtta pilet ja väljaminekul tuleb sõita teatud tõkke vahele ( mida oli seal oma 7-8 ) kus saab maksta sulas.. edasi me juba oskasime sõita.. päike oli päris palavaks me elu teinud.. kraadid muudkui tõusid ja tõusid.. piiri peale oli öösel üle kahekümne ja nüüd kuskil 30 kraadi juures sooja...
Me sõitsime läbi Istanbuli, tänu kiirteele
ei võtnud see üldse kaua aega.. ja kui olime sõitnud umbes 300-350 km kiirteel, tuli meil sealt maha tavalise külavahelise tee peale pöörata, et saada just sinna, kuhu me tahtsime. Muide.. unustasin mainida.. peale pikka arvutamist saime teada Türgis maksva bensiini hinna.. meid võttis see igatahes sõnatuks.. 27 krooni liiter.. ja meil läks neid liitreid vägagi palju. Meile Türgi ei meeldinud.. ma täitsa usun, et need inimesed, kes Türgi kuurortides reisimas käivad, võivad Türgiga rahule jääda, kuid väljaspool seda ala, mis on turistide jaoks korda tehtud.. no anna minna.. kõige räpasem riik, mida ma elus näinud olen. Majad olid lagunenud ja edasi läks ainult hullemaks.. no olgu .. pärast räägin pikemalt .. üldiselt kui olime kiirteelt maha keeranud, algasid külavaheteed, kus vaheldus asfalttee kruusateega.. ja iga kahe kilomeetri tagant oli bensiinijaam... alguses ei olnudki nii väga hullu midagi.. kuid mida edasi.. seda kõrgemaks läksid mäed.. ja ohsa poiss.. kui ma arvasin, et Serbias on mäed.. siis see oli juba midagi.. alguses me sõitsime valges.. kuid seal läks ruttu pimedaks ja pimedas me nägime tänavavalgusteid, mis näitasid, kus küla on.. ja tavaliselt asusid need.. nii 2-3 km allpool teed, mida mööda me sõitsime.. need teed, muide, olid ehitatud mäe servadele.. ja aeglaselt seal sõita ei saanud.. liikluskultuur on seal ausalt kümme korda hullem, kui meie maal.. kuigi me sõidame kahe kilomeetri kõrgusele mäe serval ja kiirusepiirang kõigub 50 ja 70km/h vahel .. siis kõik, kes meie taga sõitsid (KAASA ARVATUD rekkad ja bussid) piibitasid ja vilgutasid elu eest, kui me julgesime kiiruse alla 70 km /h lasta.. niisiis kihutati teineteisest mööda nagu hullud.. ja kaks korda olekski vaat, et õnnetud juhtunud.. muide.. nii palju kui me pimedas nägime.. piirdeid oli seal päris kõvasti rammitud.. nii et me poleks ainus juhus olnud, kes mäest alla oleks rammitud vist.. kuigi kell oli juba vägaväga palju.. ütles Viktor, et me peame sadamani välja jõudma.. et järgmine hommik kohe Küprosele sõita. Ja nii me siis sõitsime.. mõlemad väga unised, aga ikka panime edasi.. Kohale jõudsime kuskil kella 3 paiku.. tuli välja, et Türgi läbimõõt polegi 500 km nagu me arvasime .. vaid hoopis kuskil 1200km miinimum.. väga hull ikka..Niisiis neljandal päeval läbisime Türgi.. kokku sõitsime 16 tundi ja 1200 km.. otsisime õhtul veel sadama üles, et hommikult rutem laevale saaks. Ja kuna me linnas kuhugi magama ei tahtnud jääda.. sest seal vaadati meid nagu kummitusi ( ausalt .. me ei vaata nii imelikult isegi musta nahavärvusega inimesi, kui nemad meid vaatasid) ja seal oli vist tavaline, et inimestel kodu pole ja nad lageda taeva all magavad. Ostsime väiksest tanklast mingi väikse suupiste ja läksime tagasi sadamasse (see asusu natuke linnast eemal), et seal magama minna. Ka seal oli mees püssiga valves nagu piiri ääreski.. küsisime talt luba, et sinna jääda ja tema ütles, et niikaua kui mu vaateväljas olete, siis võite siia jääda.. Tegime siis voodi ära ja üritasime magama jääda. Päevased äpardused tegid meid nii väsinuks, et uinusime ruttu..
Nagu öeldud, jäime Serbia piiri lähedal magama. Ärkasime taaskord võrdlemisi varakult.. aga erinevalt eelmisest hommikust oli seekord väga palav magada.. esiteks muidugi sellepärast, et päike otse aknast sisse paistis, aga loomulikult ka sellepärast, et olime jõudnud rohkem lõuna poole. Serbia oli esimene riik, kust ostsime kiirteepileti (slovakkias pidi see ka olema, aga seal me seda ei ostnud :P) See oli kleeps, mis kehtis kolm päeva. :) Alguses tundusid teed üsna korralikult remonditud, aga mida tee edasi, seda hullemaks läks.. vähehaaval muutus maa mägisemaks ja lõpuks siis sõitsimegi vaat, et kuristiku äärel. Kuna ma üks suur kõrgusekartja olen, oli mul seal ikka päris piin sõita.. oleks siis piirdedki korralikult olnud.. aga ei :D need olid läbi roostetanud ja mitte eriti terved ka.. :) See selleks, mäed olid kõigele vaatamata väga ilusad.. see kõik oli meie jaoks uus.. muudkui ahhetasime ja ohhetasime.. need olid alles mäed :)
Serbias hakkas juba välja paistma lõunapoole jäävate maade ehituskultuur.
.. majad olid hoopis teistsugused kui meil.. enamus olid kiviehitised.. iseenesest ka väga loogiline.. arvestades nende kliimat.. ja üha rohkem maju oli ehitatud mägedele.Üldiselt .. Serbia saime võrdlemisi kiiresti läbitud, sest seal oli kiirtee. Ees ootas üks suurimaid riike, mida läbima pidime.. nimelt Bulgaaria. See oli tohutu riik.. kuid olenemata sellest seadsime sihi see riik tänase päevaga läbida.. ja me täitsimegi oma eesmärgi, õnneks aitas meile taaskord kaasa kiirtee, ka Bulgaarias saime kleepsu, mis aga kestis lausa nädal aega.. Peale 800 km läbimist olime jõudnud Türgi piirile. Jäi läbida vaid veel üks riik...
hid magasid) :D:D. Heitgaasid andsid ikka veel tunda. Ühesõnaga magasime mõned tunnid ja varavalges asusime jälle teele. Seekord sõitsime siis lõpuni välja. Jõudsime koju heitsime unele. Terve järgmise päeva magasime maha ja siis taastus elu normaalne rütm.
PILDIL)- Izmit - Bilecik (PILDIL) - Kütahya - Dinar - Burdur - Antalya(teistmoodi Alanya) - Silifke/Tasucu (sadamaküla)(PILDIL) - Ja tulime sama teed pidi tagasi.
