27.08.2008
Oli neljanda päeva hommik. Türgi ja Bulgaaria piiril oli pood, kus müüdi taksivaba kaupa.. me küll külastasime seda(eelmine õhtu), kuid ei pidanud midagi vajalikuks osta. Magama jäime teisele poole piiri.. ehk siis Türgi poole peal. Nimelt sättisime end ühesse väiksesse
parklasse, kus peale parkimist meilt automaatidega (ja Viktori sõnul päris korralike automaatidega) aru nõuti.. kes oleme ja miks me sinna läksime.. kui kuidagi ära seletasime, et sinna ööseks tahame jääda, oldi kohe rahulikumad. Niisiis ärkasime parklas, kus oli väike pood ja mitte eriti korralik vetsu (et siis lihtsalt auk, kuhu oma häda ära teha) ja meil oli kohutavalt palav.. isegi minul.. kes ma kogu aeg külmavares olen olnud.. aga see oli ju Türgi ka.. mis siin ikka imestada. No olgu.. hakkasime
siis hommikust sööma ja.. meie ümber kogunes imelikult palju koeri.. ilmselt olid kõik kodutuid (neid oli mingi 5 või 6) ja kaks või üks olid päris suured.. mistõttu ma end liigutadagi ei julgenud.. :P Saime siis lõpuks ilusti kõhu täis ja asusime edasi teele. Kaardi pealt oli näha, et meil tuli päris palju maad sõita kiirtee peal. Niisiis otsustasime välja uurida, kuidas seal kiirteemaksu tuleb maksta.. kahjuks ei mõistnud meid mitte üks türklane.. sõitsime siis lihtsalt edasi, kuni.. tulid kiirteetõkked.. otsustasime siis ühest niiöelda aiast (mida oli sela oma 7-8)sisse sõita aga me ei saanud sealt läbi ja me ei osanud ka midagi teha..ühtegi töötajat seal ei olnud.. ja järjekord meie taga muutus juba masendavalt pikaks.. kuni .. tuli mingi tavaline inimene ja ütles, et müüb oma pileti meile 10 euroga.. nii ma siis kogusin raha kokku nii kaua kuni Viktor end koos selle mehe abiga end teise aiakese vahele ajas.. selleks tuli nimelt kogu rivi tahapoole saada.. te ei kujuta ettegi , milline segadus seal oli.. meie peale karjuti.. piibitati.. ma pidin peaaegu kokku kukkuma.. ja ega minust suurt abi Viktorilegi polnud.. suurest pabinast sõitis ta vastu seda aeda või ma ei oska seda kuidagi nimetada.. aga see oli betoonist ja tegi meie autole päris korraliku kriimu.. lõpuks kui teise aia/tõkke vahele saime.. lõime selle mehe antud pileti läbi ja pääsesime edasi.. üks tõke oli läbitud. Sõitsime aga edasi.. muud üle jäänud, sest midagi muud me niikuinii teha ei osanud.. tuli järgmine tõke.. ikka ei olnud me aru saanud, kuidas see kiirtee eest maksmine seal käib. Läksime siis jälle sinna aia vahele ja jälle ei saanud läbi.. kuni eespool jäi üks auto seisma ja lõi oma pileti läbi.. jälle olime pääsenud.. see abivalmis inimene ei küsinud raha ega midagi.. heast südamest ta aitas meid.. ja me tänasime teda kogu südamest... siis hakkas Viktor asjale pihta saama.. sisseminekul tuleb võtta pilet ja väljaminekul tuleb sõita teatud tõkke vahele ( mida oli seal oma 7-8 ) kus saab maksta sulas.. edasi me juba oskasime sõita.. päike oli päris palavaks me elu teinud.. kraadid muudkui tõusid ja tõusid.. piiri peale oli öösel üle kahekümne ja nüüd kuskil 30 kraadi juures sooja...
Me sõitsime läbi Istanbuli, tänu kiirteele
ei võtnud see üldse kaua aega.. ja kui olime sõitnud umbes 300-350 km kiirteel, tuli meil sealt maha tavalise külavahelise tee peale pöörata, et saada just sinna, kuhu me tahtsime. Muide.. unustasin mainida.. peale pikka arvutamist saime teada Türgis maksva bensiini hinna.. meid võttis see igatahes sõnatuks.. 27 krooni liiter.. ja meil läks neid liitreid vägagi palju. Meile Türgi ei meeldinud.. ma täitsa usun, et need inimesed, kes Türgi kuurortides reisimas käivad, võivad Türgiga rahule jääda, kuid väljaspool seda ala, mis on turistide jaoks korda tehtud.. no anna minna.. kõige räpasem riik, mida ma elus näinud olen. Majad olid lagunenud ja edasi läks ainult hullemaks.. no olgu .. pärast räägin pikemalt .. üldiselt kui olime kiirteelt maha keeranud, algasid külavaheteed, kus vaheldus asfalttee kruusateega.. ja iga kahe kilomeetri tagant oli bensiinijaam... alguses ei olnudki nii väga hullu midagi.. kuid mida edasi.. seda kõrgemaks läksid mäed.. ja ohsa poiss.. kui ma arvasin, et Serbias on mäed.. siis see oli juba midagi.. alguses me sõitsime valges.. kuid seal läks ruttu pimedaks ja pimedas me nägime tänavavalgusteid, mis näitasid, kus küla on.. ja tavaliselt asusid need.. nii 2-3 km allpool teed, mida mööda me sõitsime.. need teed, muide, olid ehitatud mäe servadele.. ja aeglaselt seal sõita ei saanud.. liikluskultuur on seal ausalt kümme korda hullem, kui meie maal.. kuigi me sõidame kahe kilomeetri kõrgusele mäe serval ja kiirusepiirang kõigub 50 ja 70km/h vahel .. siis kõik, kes meie taga sõitsid (KAASA ARVATUD rekkad ja bussid) piibitasid ja vilgutasid elu eest, kui me julgesime kiiruse alla 70 km /h lasta.. niisiis kihutati teineteisest mööda nagu hullud.. ja kaks korda olekski vaat, et õnnetud juhtunud.. muide.. nii palju kui me pimedas nägime.. piirdeid oli seal päris kõvasti rammitud.. nii et me poleks ainus juhus olnud, kes mäest alla oleks rammitud vist.. kuigi kell oli juba vägaväga palju.. ütles Viktor, et me peame sadamani välja jõudma.. et järgmine hommik kohe Küprosele sõita. Ja nii me siis sõitsime.. mõlemad väga unised, aga ikka panime edasi.. Kohale jõudsime kuskil kella 3 paiku.. tuli välja, et Türgi läbimõõt polegi 500 km nagu me arvasime .. vaid hoopis kuskil 1200km miinimum.. väga hull ikka..Niisiis neljandal päeval läbisime Türgi.. kokku sõitsime 16 tundi ja 1200 km.. otsisime õhtul veel sadama üles, et hommikult rutem laevale saaks. Ja kuna me linnas kuhugi magama ei tahtnud jääda.. sest seal vaadati meid nagu kummitusi ( ausalt .. me ei vaata nii imelikult isegi musta nahavärvusega inimesi, kui nemad meid vaatasid) ja seal oli vist tavaline, et inimestel kodu pole ja nad lageda taeva all magavad. Ostsime väiksest tanklast mingi väikse suupiste ja läksime tagasi sadamasse (see asusu natuke linnast eemal), et seal magama minna. Ka seal oli mees püssiga valves nagu piiri ääreski.. küsisime talt luba, et sinna jääda ja tema ütles, et niikaua kui mu vaateväljas olete, siis võite siia jääda.. Tegime siis voodi ära ja üritasime magama jääda. Päevased äpardused tegid meid nii väsinuks, et uinusime ruttu..
parklasse, kus peale parkimist meilt automaatidega (ja Viktori sõnul päris korralike automaatidega) aru nõuti.. kes oleme ja miks me sinna läksime.. kui kuidagi ära seletasime, et sinna ööseks tahame jääda, oldi kohe rahulikumad. Niisiis ärkasime parklas, kus oli väike pood ja mitte eriti korralik vetsu (et siis lihtsalt auk, kuhu oma häda ära teha) ja meil oli kohutavalt palav.. isegi minul.. kes ma kogu aeg külmavares olen olnud.. aga see oli ju Türgi ka.. mis siin ikka imestada. No olgu.. hakkasime
siis hommikust sööma ja.. meie ümber kogunes imelikult palju koeri.. ilmselt olid kõik kodutuid (neid oli mingi 5 või 6) ja kaks või üks olid päris suured.. mistõttu ma end liigutadagi ei julgenud.. :P Saime siis lõpuks ilusti kõhu täis ja asusime edasi teele. Kaardi pealt oli näha, et meil tuli päris palju maad sõita kiirtee peal. Niisiis otsustasime välja uurida, kuidas seal kiirteemaksu tuleb maksta.. kahjuks ei mõistnud meid mitte üks türklane.. sõitsime siis lihtsalt edasi, kuni.. tulid kiirteetõkked.. otsustasime siis ühest niiöelda aiast (mida oli sela oma 7-8)sisse sõita aga me ei saanud sealt läbi ja me ei osanud ka midagi teha..ühtegi töötajat seal ei olnud.. ja järjekord meie taga muutus juba masendavalt pikaks.. kuni .. tuli mingi tavaline inimene ja ütles, et müüb oma pileti meile 10 euroga.. nii ma siis kogusin raha kokku nii kaua kuni Viktor end koos selle mehe abiga end teise aiakese vahele ajas.. selleks tuli nimelt kogu rivi tahapoole saada.. te ei kujuta ettegi , milline segadus seal oli.. meie peale karjuti.. piibitati.. ma pidin peaaegu kokku kukkuma.. ja ega minust suurt abi Viktorilegi polnud.. suurest pabinast sõitis ta vastu seda aeda või ma ei oska seda kuidagi nimetada.. aga see oli betoonist ja tegi meie autole päris korraliku kriimu.. lõpuks kui teise aia/tõkke vahele saime.. lõime selle mehe antud pileti läbi ja pääsesime edasi.. üks tõke oli läbitud. Sõitsime aga edasi.. muud üle jäänud, sest midagi muud me niikuinii teha ei osanud.. tuli järgmine tõke.. ikka ei olnud me aru saanud, kuidas see kiirtee eest maksmine seal käib. Läksime siis jälle sinna aia vahele ja jälle ei saanud läbi.. kuni eespool jäi üks auto seisma ja lõi oma pileti läbi.. jälle olime pääsenud.. see abivalmis inimene ei küsinud raha ega midagi.. heast südamest ta aitas meid.. ja me tänasime teda kogu südamest... siis hakkas Viktor asjale pihta saama.. sisseminekul tuleb võtta pilet ja väljaminekul tuleb sõita teatud tõkke vahele ( mida oli seal oma 7-8 ) kus saab maksta sulas.. edasi me juba oskasime sõita.. päike oli päris palavaks me elu teinud.. kraadid muudkui tõusid ja tõusid.. piiri peale oli öösel üle kahekümne ja nüüd kuskil 30 kraadi juures sooja... Me sõitsime läbi Istanbuli, tänu kiirteele
ei võtnud see üldse kaua aega.. ja kui olime sõitnud umbes 300-350 km kiirteel, tuli meil sealt maha tavalise külavahelise tee peale pöörata, et saada just sinna, kuhu me tahtsime. Muide.. unustasin mainida.. peale pikka arvutamist saime teada Türgis maksva bensiini hinna.. meid võttis see igatahes sõnatuks.. 27 krooni liiter.. ja meil läks neid liitreid vägagi palju. Meile Türgi ei meeldinud.. ma täitsa usun, et need inimesed, kes Türgi kuurortides reisimas käivad, võivad Türgiga rahule jääda, kuid väljaspool seda ala, mis on turistide jaoks korda tehtud.. no anna minna.. kõige räpasem riik, mida ma elus näinud olen. Majad olid lagunenud ja edasi läks ainult hullemaks.. no olgu .. pärast räägin pikemalt .. üldiselt kui olime kiirteelt maha keeranud, algasid külavaheteed, kus vaheldus asfalttee kruusateega.. ja iga kahe kilomeetri tagant oli bensiinijaam... alguses ei olnudki nii väga hullu midagi.. kuid mida edasi.. seda kõrgemaks läksid mäed.. ja ohsa poiss.. kui ma arvasin, et Serbias on mäed.. siis see oli juba midagi.. alguses me sõitsime valges.. kuid seal läks ruttu pimedaks ja pimedas me nägime tänavavalgusteid, mis näitasid, kus küla on.. ja tavaliselt asusid need.. nii 2-3 km allpool teed, mida mööda me sõitsime.. need teed, muide, olid ehitatud mäe servadele.. ja aeglaselt seal sõita ei saanud.. liikluskultuur on seal ausalt kümme korda hullem, kui meie maal.. kuigi me sõidame kahe kilomeetri kõrgusele mäe serval ja kiirusepiirang kõigub 50 ja 70km/h vahel .. siis kõik, kes meie taga sõitsid (KAASA ARVATUD rekkad ja bussid) piibitasid ja vilgutasid elu eest, kui me julgesime kiiruse alla 70 km /h lasta.. niisiis kihutati teineteisest mööda nagu hullud.. ja kaks korda olekski vaat, et õnnetud juhtunud.. muide.. nii palju kui me pimedas nägime.. piirdeid oli seal päris kõvasti rammitud.. nii et me poleks ainus juhus olnud, kes mäest alla oleks rammitud vist.. kuigi kell oli juba vägaväga palju.. ütles Viktor, et me peame sadamani välja jõudma.. et järgmine hommik kohe Küprosele sõita. Ja nii me siis sõitsime.. mõlemad väga unised, aga ikka panime edasi.. Kohale jõudsime kuskil kella 3 paiku.. tuli välja, et Türgi läbimõõt polegi 500 km nagu me arvasime .. vaid hoopis kuskil 1200km miinimum.. väga hull ikka..Niisiis neljandal päeval läbisime Türgi.. kokku sõitsime 16 tundi ja 1200 km.. otsisime õhtul veel sadama üles, et hommikult rutem laevale saaks. Ja kuna me linnas kuhugi magama ei tahtnud jääda.. sest seal vaadati meid nagu kummitusi ( ausalt .. me ei vaata nii imelikult isegi musta nahavärvusega inimesi, kui nemad meid vaatasid) ja seal oli vist tavaline, et inimestel kodu pole ja nad lageda taeva all magavad. Ostsime väiksest tanklast mingi väikse suupiste ja läksime tagasi sadamasse (see asusu natuke linnast eemal), et seal magama minna. Ka seal oli mees püssiga valves nagu piiri ääreski.. küsisime talt luba, et sinna jääda ja tema ütles, et niikaua kui mu vaateväljas olete, siis võite siia jääda.. Tegime siis voodi ära ja üritasime magama jääda. Päevased äpardused tegid meid nii väsinuks, et uinusime ruttu..
No comments:
Post a Comment